| Submission declined on 6 December 2024 by Significa liberdade (talk). This is the English language Wikipedia; we can only accept articles written in the English language. Please provide a high-quality English language translation of your submission. Have you visited the Wikipedia home page? You can probably find a version of Wikipedia in your language.
Where to get help
How to improve a draft
You can also browse Wikipedia:Featured articles and Wikipedia:Good articles to find examples of Wikipedia's best writing on topics similar to your proposed article. Improving your odds of a speedy review To improve your odds of a faster review, tag your draft with relevant WikiProject tags using the button below. This will let reviewers know a new draft has been submitted in their area of interest. For instance, if you wrote about a female astronomer, you would want to add the Biography, Astronomy, and Women scientists tags. Editor resources
|  |
Bakterite virulentsuse geenide regulatsioon toimub väga täpselt ja seda mõjutavad mitmed mehhanismid, mis on seotud nii bakteriaalse DNA kui ka raku enda struktuursete ja funktsionaalsete elementidega. Virulentsusgeenid toodavad virulentsustegureid, nagu toksiinid ja ensüümid, mis aitavad bakteril nakatada peremeesorganismi ja selle immuunsüsteemi üle kavaldada. Nende geenide aktiveerimine on sageli tihedalt seotud keskkonnatingimuste ja peremeesorganismi signaalidega.
1. Transkriptsiooni regulatsioon Operonid ja regulonid: Virulentsuse geenid on sageli organiseeritud operoniteks või reguloniteks, mis võimaldab neil olla koos reguleeritud. Näiteks võivad virulentsuse geenid asuda ühes operonis ja neid saab üheskoos sisse või välja lülitada vastusena keskkonnamuutustele [1][2].
Sigmafaktorid: Spetsiifilised sigmafaktorid, nagu σS (stressile vastav sigmafaktor) või σE, seovad RNA-polümeraasi ja suunavad selle virulentsusgeenide promootorpiirkondadele, aktiveerides geeniekspressiooni vastuseks stressile või peremeesorganismi signaalidele [3].
2. Kahekomponentsed regulatsioonisüsteemid
Sensor- ja regulaatorvalgud: Bakteritel on tihti kahekomponentsed regulatsioonisüsteemid, mis koosnevad sensorvalgust ja regulaatorvalgust. Sensorvalk tuvastab keskkonnamuutusi (nt temperatuuri tõus, pH muutused, peremeesorganismi signaalid) ja aktiveerib regulaatorvalgu, mis omakorda aktiveerib või pärsib virulentsusgeenide transkriptsiooni [4].
Näide: Patogeensed bakterid, nagu Salmonella ja Vibrio cholerae, kasutavad kahekomponentsüsteeme, et tuvastada peremeesorganismi spetsiifilisi signaale ja aktiveerida virulentsusgeenid sobival hetkel [5].
3. Quorum sensing ehk kvoorumituvastus
Signaalmolekulid: Kvoorumituvastuse süsteem võimaldab bakteritel "lugeda" oma populatsiooni tihedust. Kui bakterite arv kasvab teatud läveni, hakkavad nad tootma ja vabastama autoinduktoreid, mis suurendavad virulentsusgeenide ekspressiooni. See võimaldab bakteritel ühiselt käituda, näiteks korraldada rünnak peremeesorganismi vastu siis, kui neid on piisavalt palju [6].
Näide: Pseudomonas aeruginosa kasutab kvoorumituvastust virulentsusgeenide aktiveerimiseks, kui koloonia tihedus on piisavalt suur [7].
4. Epigeneetilised modifikatsioonid
DNA metülatsioon: Bakterid võivad reguleerida geenide aktiivsust DNA metüleerimise abil. Hemimetüleeritud DNA (ainult üks DNA-ahel on metüleeritud) võib aidata virulentsusgeenidel kiiremini aktiveeruda või maha surutud olla [8].
Näide: Escherichia coli ja teised patogeensed bakterid kasutavad DNA metülatsiooni selleks, et tagada virulentsusgeenide aktiivsus peremeesorganismi sobivates osades [9].
5. Temperatuur ja keskkonnasignaalid
Virulentsuse geenide ekspressiooni mõjutavad ka sellised keskkonnategurid nagu temperatuur ja happelisus, mis võivad indikeerida peremeesorganismi olemasolu. Näiteks mõned bakterid aktiveerivad oma virulentsusgeenid alles siis, kui temperatuur vastab peremeesorganismi kehatemperatuurile [10].
Näide: Yersinia pestis, katkutekitaja, aktiveerib oma virulentsustegurid alles siis, kui temperatuur tõuseb, kuna see viitab peremeesorganismi kudedesse sattumisele [11].
Viited
- Kolter, R., & Greenberg, E. P. (2006). Microbial community structure and function. Nature Reviews Microbiology, 4(7), 490–500.
- Madigan, M. T., Bender, K. S., Buckley, D. H., et al. (2018). Brock Biology of Microorganisms. Pearson Education.
- Hengge, R. (2009). Proteolysis of sigma factors. Current Opinion in Microbiology, 12(2), 138–143.
- Stock, A. M., Robinson, V. L., & Goudreau, P. N. (2000). Two-component signal transduction. Annual Review of Biochemistry, 69, 183–215.
- Heithoff, D. M., et al. (1997). Coordinate expression of Salmonella genes. Infection and Immunity, 65(1), 364–370.
- Miller, M. B., & Bassler, B. L. (2001). Quorum sensing in bacteria. Annual Review of Microbiology, 55, 165–199.
- Schuster, M., et al. (2003). The Pseudomonas aeruginosa quorum-sensing circuit. Journal of Bacteriology, 185(21), 7044–7052.
- Wion, D., & Casadesús, J. (2006). N6-methyl-adenine: An epigenetic signal for DNA–protein interactions. Nature Reviews Microbiology, 4(3), 183–192.
- Low, D. A., et al. (2001). DNA adenine methylation and bacterial virulence. Current Opinion in Microbiology, 4(1), 16–20.
- Konkel, M. E., & Tilly, K. (2000). Temperature-regulated expression of bacterial virulence genes. Trends in Microbiology, 8(8), 366–372.
- Cornelis, G. R., et al. (2002). The Yersinia Ysc-Yop "type III" weaponry. Microbiology and Molecular Biology Reviews, 66(2), 131–150.